Kas võrevoodi on kohustuslik ehk Montessori stiilis beebituba

Kui Tirts sündis, ei olnud ma Montessorist midagi kuulnud. Teadsin, et kuigi alguses paneme lapse hälli magama, siis ühel hetkel on meil võrevoodit vaja. Sest nii ju käib. Lamamistooli ostsin ka. Elu aga kujunes nii, et lamamistooli kasutasime loetud korrad ja võrevoodile ei pannud me kunagi ühte külge ette. Ja seda mitte seepärast, et vahepeal oleksin ma “valgustatuks” saanud, vaid lihtsalt tundsin, et nii on parem.  Hiljem kui sattusin lugema Montessori lähenemist imikueale ja tema toa sisustamisele, siis avastasin, et olin juba alateadlikult palju sellele vastavalt käitunud.

Montessori pedagoogika tugineb paljuski lapse sisemises soovis õppida ja maailma avastada. Montessori põhimõtetes on õpetajal (lapsevanemal) jälgija roll, kelle peamine ülesanne on tagada arengut soodustav keskkond. Montessori liikumine lähtub põhimõttest “Järgne lapsele” (Follow the child). Alljärgnevalt toon välja põhimõtted, mida saab rakendada väikese imikuga kodus, kuid artikli lõpus on linke, kust leiab infot ka vanemate laste tubade sisustamise kohta.

Meisterdusideid isadepäevaks

Kogusin netist mõned ideed, mida saaks meisterdada isadepäevaks (kui maailma parima isa kirjaga t-särk või kruus on juba läbitud etapp või tahaks kohe midagi teistmoodi). Kuigi ma põhimõtteliselt arvan, et isadepäeva kingituse võiks laps ise oma papale meisterdada, siiski on siin ka selliseid, millel on ema abi vaja. Need lihtsalt tundusid nii ägedad.

Meie lemmikud mänguasjad vanuses 1-2 aastat

Tegin ülevaate Tirtsu lemmikleludest, millega ta enam mängis kuni 2-aastaseks saamiseni. Ehk saab siit keegi ideid, mida kinkida 1-aastasele lapsele. Nimekirja koostamisel lähtusin ka sellest, et mänguasi oleks võimalikult pikaealine ja huvipakkuv ka vanemas eas. Üksikud neist on küll sellised,  millega Tirts enam ei mängi, kuid mis arendavad selliseid oskusi, mida ma pean selles vanuses oluliseks.

Siin kirjapandu ei ole kindlasti absoluutne tõde ja garantii, et igale samas vanuses lapsele sellised mänguasjad huvi pakuvad. Lapsed on ju teatavasti erinevad nii oma huvides kui oskustes. Samuti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et mitmed mainitud mänguasjad sisaldavad pisidetaile ja ei ole seetõttu soovitatavad alla 3-aastastele. Siin peab iga lapsevanem ise tunnetama, kas tema lapse jaoks on sellised mänguasjad sobilikud. Tirtsul ei ole kunagi olnud väikeste asjade suhutoppimise kommet ja seetõttu ma olen julgenud talle neid asju mängida anda (küll alguses minu hoolika järelvalve all ja kuna meil on väike elamine, siis päris silma alt ära ei ole ta pea kunagi).

Inspireeritud Reggiost: mäng peegliga

Üks parajalt tüütu mäng, mille suhteliselt juhuslikult avastasin. Kõik sai alguse sellest, et sattusin blogipostitusele, kus oli juttu Reggio lähenemisest mängule ja et seal on palju kasutusel peegleid, mis annavad mängule hoopis uue dimensiooni ja uued võimalused. Tundus huvitav ja mõtlesin järgi proovida. Niisiis panin peegli põrandale ja lisasin:

Mida kinkida katsikule minnes?

Igivana probleem, eriti kui ise titemajandusest miskit ei tea. Tahaks nagu midagi erilist ja meeldejäävat, samas ka praktilist. Tuttav mure, eks?

Panin kirja mõned ideed, mis minu meelest oleks toredad katsikukingid. See on puhas isiklik eelistus ja maitsed on erinevad, nii et täiendage julgelt! Kindlasti on mõni selline kink, mis minu meelest on tore ja teine ema ütleb, et tema jaoks täiesti mõttetu. Eks nii palju peab ikka kingisaajat tundma ka.

Kutse mängule: liblikate võlumaailm

Inglisekeelsetes lasteteemalistes blogides on palju juttu sellisest asjast nagu “Invitation to play” või “Small world play”. Ma ei teagi, kuidas eesti keeles seda mänguviisi parem nimetada oleks, panin praegu “kutse mängule”. Asja idee on siis selles, et täiskasvanu seab valmis mängukeskkonna, mis on tavapärasest veidi erinev. Kas siis on viidud tavalised mänguasjad uude keskkonda või siis on kasutusel materjalid, millega muidu ei mängita. “Väike maailm” viitab ka piiratud ruumile, nt on mängukeskkond loodud suurde anumasse.

Teine levinud termin on “sensory play” ehk mäng, mis kutsub esile aistinguid. Siin on kasutusel erinevate struktuuridega materjalid, et laps tunnetaks erinevaid pindu, lõhnu, raskusi, tekstuure jne. Just “meelte mängu” puhul on palju kasutusel Montessori pedagoogikas nii levinud puistematerjale – riis, jahu, manna jne.

Selline mäng arendab lapse fantaasiat ja loovust, laps õpib erinevaid materjale tunnetama, mis plastist mänguasjade puhul kahjuks ei ole võimalik.

Beebiga ujumine – meie pere kogemus. Osa 2

Jätkuks varasemale postitusele “Beebiga ujumine. Osa 1“.

Kus käia ujumas?

Spetsiaalne beebibassein vs tavaline ujula

Meie eelistame beebidele mõeldud ujumiskohti, sest:

• vesi on seal vähem kloorisem ja seetõttu beebi nahale ja silmadele sõbralikum;
• veetemperatuur on beebile sobilikum;
• basseini kõrgus on mugav beebi ujutamiseks (mul mees kurdab alati spas käies, et jalad on valusad, sest pidi kogu aeg poolenisti kükkasendis olema, et Tirtsu ujutada)
• riietus- ja duširuumis on mõeldud beebidele (mähkimislauad, lamamistoolid, pissipotid jne). Kui ikka üksi käia (või ka koos käies on tihti dushiruumid meestel ja naistel eraldi) ja sul ei ole ennast pestes vahepeal last kuhugi asetada, siis on väga ebamugav. 
• on olemas puhkeruum, kus saab last hiljem toita, saab mängida ja maha jahtuda – külmal ajal väga oluline, et märja nahaga lapsega õue ei läheks, isegi kui saab kiirelt autosse hüpata.
• on vähem rahvast ja lärmi, mis beebit hirmutaks. Suurde veekeskusse minnes peame me alati arvestama, et Tirts on rohkem klammerduv, sest teda häirib müra, mis tekib igasugustest koskedest, mullivannidest jne.

Lõika ja kleebi: sajajalgsele kingad jalga!

Sel kuul sattus mulle lausa kahe ajakirja vahelt kätte kingakataloog. Esimene reaktsioon oli see kohe prügikasti lennutada, kuid kui avastasin kui ilusti on üksikud kingad valgel taustal eksponeeritud, siis tekkis mõte neid hoopis Tirtsuga meisterdamisel ära kasutada. Nimelt oleme me suhteliselt vähe liimiga tegelenud ja see oskus vajab tal arendamist.