Meie esimene aasta maal – ootused vs tegelikkus vol.1

õuemängud14

Me oleme praeguseks juba veidi üle aasta elanud oma uues kodus, mis erineb väga meie eelmisest elukohast – pisike Kalamaja kõigi mugavustega kesklinnalähedane korter vs pealinnast 4h kaugusel hajakülas asuv vana pooleldi renoveeritud rehemaja. Püüan siis alljärgnevalt kirja panna, missugune on olnud meie kogemus. Veidi lähtun neist küsimustest, mis üks lugeja mõni aeg tagasi kommentaaridesse jättis.

Igaks juhuks mainin ära, et palun mitte võtta mu postitust kui hala raske maaelu teemal. Ma olen siiski arvamusel, et kolimine oli meil hea ja õige otsus ja kuigi ma allpool loetlen miinuseid, siis pigem seepärast, et olla aus ja mitte kiita taevani linnulaulu ja liblikate lendu. Kui me ise veel kaalusime maale kolimise otsust, siis otsisin tikutulega netist teiste lugemist teiste kogemuse teemal. Ehk on kellelgi abiks ka meie kogemusest lugemine. Samuti ma kutsun teid üles kommentaaridesse oma kogemusest kirjutama. Kui te ei soovi oma nime alt kirjutada, siis ka anonüümne kommenteerimine on täiesti kohane.

Nüüd alustuseks lugejaküsimused: Miks just sinnakanti kolisite? Kas sugulased on lähedal või kohtute väga harva? Millised on töövõimalused? Kas lasteaiad-koolid-hobi võimalused on lähedal? Kas naabruses on ka teisi lapsi? Kas teil on veekogu lähedal? Need on vähemalt minu jaoks ühed olulisimad küsimused asukoha osas.

lapsedoues02

Miks just sinnakanti kolisite?

Lühidalt – sest siit lähedalt on mu abikaasa pärit. Pikem lugu on see, et eks me alguses ikka otsisime lihtsalt suuremat elamist Tallinnas. Kuna meie Kalamaja korter oli hubase kinnise hooviga, kus oli ka laste mängunurk, siis otsisime samaväärsete võimalustega kohta. Ma olen mugav inimene, mulle meeldib kui saan lihtsa vaevaga õue minna, mitte et ei pea eelnevalt kuhugi sõitma. Ja ma ei ole ka selline rahutu hing, kes nagunii soovib iga päev uues kohas käia.

Niisiis, Tallinnast me ei leidnud sobiva hinnaklassiga meie tingimustele vastavat elamist ja hakkasime otsima Tallinna lähiümbrusest. Sealsete majade hädad olid:

  • logistiliselt ebasoodne asukoht (lasteaiad, koolid, bussipeatused jne)
  • ebasobiva küttelahendusega maja (väga levinud on elektriküte)
  • uuemate majade ehituslikud lahendused ei olnud meie hinnangul mõistlikud
  • vanemaid maju oli renoveeritud ja jälle – meie jaoks ebasobivalt, st me oleks pidanud hakkama ringi tegema. Täiesti renoveerimata maja peab ka korrastama, aga siis vähemalt saad vannitoaplaadid ise valida (sest võiks ju ka maha kiskuda, aga siis tunneks end süüdi raiskamises).
  • hind (isegi mitte niivõrd eelarve küsimus, vaid paljud majad olid meie silmis ülehinnatud, oma hinda mitte väärt)

Kõikidel majadel ei olnud samad puudused, aga midagi ülal loetletutest ikka oli. Maja otsimise saagast võiks ma pikalt kirjutada, kogu see kinnisvaraturg ja maaklerite suhtumine pani ikka palju imestama. Igatahes seadsime oma pilgud kaugemale. A la Viljandimaale kolimine ei tulnud meie puhul kõne alla, sest oli kummaline kolida kuhugi, kus ei ole meie juured. Seega seadsime pilgud Virumaale ja Saaremaale. Selleks ajaks oli meie peas küpsenud otsus osta just vana rehemaja. Virumaalt me sobivat ei leidnud, sest pidasime siiski oluliseks, et elukoht oleks maakonnakeskuse läheduses ja Rakvere ümbruses midagi silma ei jäänud. Paralleelselt otsisime ka Saaremaalt ja lõpuks sealt leidsimegi. Ja mitte kinnisvaraportaalist, vaid kohalikus lehes ilmunud paarirealise ajalehe kuulutuse kaudu! Mul oli vahepeal muidugi paanika peal, sest teine laps kohe sündimas ja igatepidi tundus asi liiga palju venivat.

õuemängud08

Kas lasteaiad-koolid-hobi võimalused on lähedal? Kas naabruses on ka teisi lapsi? Kas teil on veekogu lähedal?

Meie kodu on maakonnakeskusest 20 min autosõidu kaugusel, bussipeatus suht lähedal, väike kool ja lasteaed 10 min kaugusel. Me suurt uurimust ei teinud, et teada saada, kas lähiümbruses lastega peresid on, kuid silma ei paistnud. Ma olin seisukohal, et need asjad muutuvad nagunii ajas ja selle järgi kodu valida ei saa. Hiljem selgus, et mõned kuud hiljem ostis üks noor pere kõrvalkrundi ja hakkas sinna maja ehitama :) Nii et mängukaaslased on meil olemas.

Mereni on ca 10-15 min autosõitu. Rattaga peaks ka ilusti jõudma.

Hobid. Valik on siin kindlasti väiksem  kui pealinnas. Kulud ka ilmselt väiksemad – juba ringitasu ise tõenäoliselt, lisaks olen kuulnud, et vald mingil määral kompenseerib. Ma veel ei ole täpselt uurinud, sest meie omad veel ei käi  kuskil. Ma leian, et lasteaed on Tirtsu jaoks hetkel piisav koormus. Ise võtan vaikselt hoogu, et mõnel õhtul kuhugi trenni minna. Muud hobid on mul olemas ka ilma linna sõitmata :) Ses mõttes on hea, et suur maja ja maad küllaga. Raja mida tahes. Näiteks panid mehed siin mini disc golfi “raja” püsti. See küll tähendab ühte posti või torni või-kuidas-iganes-seda-nimetatakse ja kettaid loobitakse siis igast küljest, küll üle kadakaheki ja üle mu kujuteldava uue lillepeenra. Ja ma siis mõistatan, et ega mu tulevikupeenar neile jalgu jää :D Üldiselt jah, meil täiskasvanutel ei ole hobide leidmisega probleemi, sest vana maja ja aed pakub eneseteostusvõimalusi küllaga. Näiteks oli maja otsingutel üheks kriteeriumiks kõrvalhoonete olemasolu, et mees saaks oma puutööhobiga tegeleda. Aga eks lastel on mingi hetk tõesti huviringid olulised ja loodetavasti me leiame miskit sobivat, sest ei ela ju linnast kaugel.

IMG_20150611_222015

Kas sugulased on lähedal või kohtute väga harva?

Ämm ja äi on lähedal ja vajadusel saavad lapsi hoida ja käime ikka nende juures saunas jne. Minu sugulased on mandril ja nüüd on memmega kohtumine keerulisemaks muutunud küll, sest vahemaa kasvas ikka kordades. Muidu käisime tema juures ikka ca kord kuus, siis nüüd oluliselt harvemini. Eks siin on erinevaid põhjusi ka – Tirtsu lasteaia-aasta tõi kaasa ka palju haigeks olemisi, suvel jälle oli meil siin kodus nii palju tegemist, et alati ei raatsinud ka ära sõita. Kui lähedal olevate vanavanemate nägemiseks piisab ühest õhtust, siis mandri vanaema juurde päris üheks õhtuks ei lähe ja nii on seda aega raskem leida.  Sellest on mul kahju.

IMG_20141205_115100-001

Millised on töövõimalused?

See oli küsimus, mis mind vaevas kõige enam kui kolimise plaane tegime. Olgem ausad – Tallinnas on oluliselt lihtsam tööd leida ja suure hädaga oleks Virumaalt ka pealinna tööle sõitnud. Aga saarelt ei sõida naljalt isegi kõrvalmaakonda. Igapäevaselt vähemalt mitte. Ehk siis siin on kindlasti töökohtade valik kitsam. Oma varasemast maal töötamise kogemusest tean ka seda, et palju vabade töökohtade infot liigub tutvuste kaudu ja kuna mul siin erilisi tutvusi ei ole, siis sain aru, et töö leidmine ei saa kerge olema. Kindlustunde andis see, et abikaasa tööandja andis rohelise tule kaugtööle ja ma ise sain mõnda aega vanemahüvitist. Praeguseks on mul VH läbi ja  teen 0,5 koormusega tööd. Kodust, oma endisele tööandjale, aga töö on ajutine, teise lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja asendamisega seoses. Töö iseloom on selline, mis pikas perspektiivis kaugtööna hea ei ole, seepärast sellised kokkulepped. Hetkel olengi selles faasis, et pean hakkama uut otsima ja ausalt öeldes ma ei ole väga kindel kui edukas see olema saab :) Mul käib enesekindlus selles osas üles ja alla – ühtpidi ma tean, et olen hinnatud töötaja ja iga ettevõtja peaks minusuguse palkamise üle rõõmust lakke hüppama :P Teistpidi jälle tuleb sisse kahtluseussike, et kas teised ka nii arvavad ja kuidas üldse headest pakkumistest kuulda saada. Lisaks muidugi see argument, et ega väikeste lastega ema, kes on viimased 5a kodus istunud, ei ole tööandjale teab mis ahvatlus.

Ahjaa, algne küsimus :) Töövõimalused sõltuvad väga paljust – konkreetsest maakohast, kui palju seal on suuri ettevõtteid, milline on tööotsija profiil jne. On mõned elukutsed, mille puhul mulle tundub, et pea igas Eestimaa nurgas on neid vaja. Näiteks õpetajad. Ja kindlasti on ameteid, millega ei ole ääremaadel suurt miskit peale hakata (ehk ülikooli teadurid?). Ma olen tööstusettevõtte taustaga (hariduselt puidutehnoloog aga teinud tootmisettevõtetes pigem muid administreerivaid töid kui konkreetselt tehnoloogi tööd), seega ma uurisin maad, palju siinkandis tööstusettevõtteid on, mis mulle võiks huvi pakkuda. Ei ole nii palju kui mujal, aga siiski miskit leidub. Samas kõik muud argumendid kohavalikul rääkisid ikkagi selle koha poolt ja ma lõin käega, et küll kuidagi ikka saan.  Kui ma kohalike käest töövõimaluste kohta küsisin, siis vastused ei olnud positiivsed. Samas inimesed on erinevad, nende töökogemus ja soovid erinevad, seega on raske lähtuda teiste ütlusest, kas tööd on raske või kerge leida. Lõpuks sõltub ju nii palju juhusest.

Lugejaküsimused said läbi, kuid kuna jutt tuli päris pikk, siis maale kolimise teisi teemasid lahkan ma juba järgmises postituses (vaba aja veetmise võimalused, sõprade olemasolu, remont, aed, putukad ja lumi). Kui teil tekkis nüüd seda teksti lugedes veel küsimusi, andke neist kommentaarides teada ja lisan vastused järgmisse postitusse.

Eveli

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.

Advertisements

14 thoughts on “Meie esimene aasta maal – ootused vs tegelikkus vol.1

  1. Kristiina

    Nii sarnased mõtted minuga :-)
    Me oleme maal elanud nüüd juba pea poolteist aastat. Peab ütlema, et väga mõnus on, linna ei tiku enam üldse.
    Kohavalikul aga meie ei lähtunud siiski mitte sellest, kus juured on, oleme mõlemad samast kohast pärit. Ka mitte selle järgi, kus nt minu ema hetkel elab. Meil oli kõige olulisem see, et suurem laps saaks samas koolis edasi käia. Hetkel siis tähendab seda, et ta sõidab nii hommikul, kui pärast tagasi bussiga ja üks ots on 30km. Muidugi oleks mugav olnud, kui oleks lapsehoidjad (vanavanemad) lähedal ja näeks neid tihedamini. Samas on see vahemaa 2 tunni kaugusel. Kuigi peab tunnistama, et kui elame maal, oma majas, ei kipu üldse kuhugi mitmeks päevaks minema. Nii et jah, see kaugemal elamine on täitsa mitme otsaga asi. Ja veel, et linna lähedale me ka ei suutnud midagi leida, poolteist aastat ikka vaatasime ringi aga seda õiget ei leidnud.

    Vasta
    1. mutukamoos Post author

      Kristiina, ma arvan, et meil oleks samad valikud olnud kui oleks olnud kooliskäijaid lapsi. Ja alguses me ka vaatasime Tallinna ümbruse lähivaldadesse, mis ei ole sugugi meie kodukant. Ja mulle tundub, et Tartu ja Rakvere on selles mõttes sarnased, et sealse lähiümbruse kobedamad majakesed juba ammu läinud :)

      Minu ema oli ka varem 1,5h sõidutunni kaugusel ja see oli selline mõnus sõiduaeg – supsti ja kohal. Praegu aga kulub sõidule üle 4 tunni, mis on praamisõiduga tükeldatud (loe: tükeldatud uneaeg). Et küllasõit on nüüd suur planeerimine, kombineerituna uneaegaede ja muu eluga. Eks see uneaegade kombineerimine on niiehknaa väikeste lastega perede igapäev. Kindlasti on ka erandeid, aga nuh, meil üks neiu suudab sõidu päris põrguks teha kui magamise asi ei klapi :) Ma loodan, et laste kasvades muutub sinnaminek ka sujuvamaks.

      Vasta
  2. Kristhel

    Meie oleme varsti varsti (paari kuu pärast) elanud maal täisaasta. Põnevust oi oi kui palju! Mõte maale kolida oli meil ausalt öeldes ainus mõte üldse. Me polnud 7 aasta jooksul veel kordagi koos elanud, pendeldasime ikka vanematekodude vahet. Maale kolimine oli minu elu suurim unistus ja kui me olime esimese aasta koos olnud, teadsime mõlemad, kus tulevikku põimime. Üheltmaalt sai villand peale 7 aastat, võiks nüüd oma elu peale minna. Korteri üürimine ei tulnud kõne allagi, sest see on minu jaoks suurim raha raiskamine. Mina olin just jäänud töötuks, alustasin teed ettevõtjana, ei olnud just parim seis ent leidsime peale pooleaastast otsimist ideaalse talumaja, ideaalse asukohaga.

    Oleksime soovinud rohkem privaatsust, päris metsade vahele ent kui mõelda realistlikumalt, oleks see meie finatsoludes väga keeruline olnud. Praegu elame minu vanematest 16 km, Pärnu kesklinnast 25 km. Keskuses on kool, lasteaed, apteek, vallamaja, huviringid, pood, tankla. Kõik vajalik. Keskus meist ca 2 km. Bussipeatus on meie maa teeotsas ja koolimaja pm meie maa kõrval kohe. Lähim naaber on üle jõe 150m ja teine üle meie põldude 400m. Ei näe ega kuule kumbagi neist (va maju) Olemas on mets (oma küttepuud) ja suured põllud meie maja ümber ehk ei ole võimalust, et keegi siia kõrvale kolib. Maad kokku 15.6 ha ja kõik võimalused põldu harida, metsa istutada ja loomi kasvatada. Linnas käimist on palju ja kuna linnasõit võtab ca 15 minutit aega, ongi tulemuseks ideaalne asukoht. Kuna plaanis ise metsa kõvasti juurde istutada, siis mingilmääral ka rohkem privaatsust :) Kohe maja kõrval on Lähkma jõgi, kus suvel on küll madal, et ujuda aga keha kasta saab ikka.

    Kui lapsed peaksime saama, siis kooli/lasteaeda jalutavad nad mööda oma maad :)

    Vasta
    1. mutukamoos Post author

      Meil on ka hetkel nii, et naabreid me näeme, aga ei kuule. Ja mulle selline privaatsuse aste sobib. Üks vaadatud majadest oli nt sumbkülas ja seal hakkaski mind kõige rohkem häirima see, et pm vaatad naabriaeda. Siis võiks juba ju linna kolida. Kuigi eks seltsielu on sellises sumbkülas parem kui hajakülas (juhul kui naabritega on klapp olemas).
      See on küll hea variant kui lapsed saaks jalutades kooli ja lasteaeda. Meil seda perspektiivi kahjuks ei ole.
      Aitäh, et oma kogemust jagasid! Ma ikka hoian su blogil silma peal, kuigi pole seni vist kommenteerima jõudnud :) Sa oled ikka väga vapper, et selliste tingimustega rinda pistad, ma oma vanuses ja “lastekarjaga” enam ei viitsiks :)

      Vasta
      1. Kristhel

        Ma nüüd ootan, et millal need lapased juba “tuleksid” sest endal on küll tunne, et kirsimarjaks maaelus ongi just lapsed :) Tahaks juba kogu selle tohuvabohu vahel kiiku ja liivakasti ehitada. Mehevenna lastele võib ju kaa aga see pole päris see :P

        Vasta
  3. Laura

    See mõnusalt arutlev lugemine andis mulle jälle hulganisti mõtteainet, et ehk ikka peaks ka ära kolima. Vaatasime tegelikult isegi erinevates maakondades enne lapse sündi ringi, kuid siis jäi see ikkagi pelgalt mõtteks. See on ikka suur õnn, kui saad kolida kuskile, kus on lisaks juurtele ka paikselt elavaid sugulasi. Ilmselt mind veidi hirmutabki teadmine, et ma ikka kuskil mere ääres ja juurtega kohas tahaks kunagi kanna kinnitada, aga neis kantides pole enam tugivõrgustikku. Kõik on kolinud sootuks lõunasse metsade vahele. Su postitus tekitas mingi kripelduse tunde, et ehk võiks ikka uuesti silma peal hoida pakkumistel – järelikult ei lugenud ma küll mingit hala välja, vaid sain pigem inspiratsiooni. :)

    Vasta
    1. mutukamoos Post author

      Seda on hea kuulda, et ma ära ei hirmutanud :) See oleks nii vahva kui te maale koliks – kõik need isetegemise projektid, mis siis seal valmima hakkaks…. :D
      Eks te hellitage seda mõtet ja ehk avaneb kuskil iseenesest üks uks…

      Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s