Meie esimene aasta maal – ootused vs tegelikkus vol 2

suvi maal

Jätkan maaelu plusside ja miinuste vaagimisega. Eelmises postituses ma vastasin lugejaküsimustele, nüüd toon välja mõned aspektid, mis ma ise tunnen, et on olulised elukohavahetuse puhul.

Vaba aja veetmise võimalused

See on ilmselt ilma ütlematagi selge, et siin on nad kehvemad kui suuremates linnades. Mõnikord ma tunnen puudust sellest, et kui tekib täna mõte õhtul välja minna, siis ongi mingi üritus, millest osa võtta. Hetkel tähendab selline eksprompt väljaminek lihtsalt õhtusööki kohalikus restos või kohvikus või pubis. Muidugi on aegajalt ka üritusi, kuid nii kaugele ma ei ole veel jõudnud, et jaksaks pikalt ette planeerida, et just nüüd sel õhtul läheme :)

Samas ma annan endale aru, et ega Tallinnas me ei oleks ka väga palju väljas käinud, sest seni kuni lapsed on väikesed, ongi see raskem. See on omaette arutlusteema, kas lapsed on takistus või ei, aga hetkel ma olen seda meelt, et poolvõõrale lapsi hoida anda ei taha ja lapsehoidjaid meil Tallinnas lähedal ei olnud.

Samuti ma annnan endale aru, et kõike head ei saa. Linnas elades ma oleksin tundnud puudust, et ei saa otse uksest aeda astuda ja lapsi õue omaette toimetama lasta. Igal elukohal on omad plussid ja miinused. Praegu on meie jaoks olulisem see lihtsus ja vabadus nautida värsket õhku ja loodust.

Sõbrad

Sõpradest kaugel olemine olemine on minu jaoks olnud siinse aja kõige raskem osa. Enamus mu sõbrannasid on Tallinnas (või ajutiselt välismaal) ja ma väga tunnen nendega suhtlemisest puudust. Mul oli küll alguses suur plaan, kuidas ma hakkan siin uusi tutvusi sõlmima aga reaalsus on see, et palju aega olen nelja seina vahel haigete lastega kinni. Ja kui nad ei ole haiged, siis on enamasti juba selline ilus suvine aeg ja siis voorib mandri rahvas siia ja saarlastel üldse kibekiire aeg ja kellelgi pole aega mõelda millegi uue juurutamise peale :D Ja ilmselt on siin minu isikus kinni olevaid aspekte ka ja kõigil ei pruugi nii minna :)

vannituba palkmajas

Remont

Me seadsime abikaasaga möödunud aasta alguses suured eesmärgid, kuidas 2015.a jõuame renoveeritud rehealuse ja kolime sinna elamise ringi ja hakkame praeguseid eluruume kõpitsema. Kas see juhtus plaanipäraselt? Eip. Mind see  muidugi ei häiri, sest peamine – soe vesi ja toimiv köök – sai tehtud enne sissekolimist. Aga sellega tuleb arvestada, et remont ei edene nii hästi kui plaanid edenevad. Põhjuseks küll raha, küll aeg, küll elu :) Lihtsalt, peale eelnevat aastat ei tahtnud niimoodi ainult rattas lasta ja soovisime veidi chill aega ka.

Pildid vannitoa renoveerimisest.

rehemaja vannituba

Aed

Eks sellega olid ka suured unistused ja jõudsime vähem. Ropp töö on ikka. Meie maatükk on mullavaene kiviklibuhunnik, see tähendab, et iga põõsa istutaminegi on suur töö. Aina rohkem ma jõuan sinnamaale, et tuleb väga looduslähedane aed ja mingeid roosivälju siin olema ei saa. Peaasi, et oleks vähem rohimist :)

Teine põhjus, miks me aia rajamisega veel suure hurraaga pole pihta hakanud on plaani puudumine. Iga kord kui keegi meile mõne istiku kingib, siis  murrame pead, kuhu seda nüüd istutada võiks. Soojal ajal tekitas see mulle suurt stressi, kuid nüüd on mul hea meel, et me niimoodi vähehaaval pihta hakkasime. Sügisel aeda vaadates tundub see nii trööstitu, et jõudsin järeldusele, et aia planeerimisel peame panema suurt rõhku ka sellele, et oleks miskit, mis ka peale õitsemise perioodi silmailu pakuks. Kui ma oleks kevadel suure hurraaga iluaeda rajama hakanud, siis ausalt, selle peale ma ei oleks rõhunud ja oleksin hoolega suviseid õitsejaid sinna planeerinud. Nüüd ma mõistan neid sõbrannasid, kes andsid mulle nõu esimesel aastal mitte midagi teha :) Tol hetkel tundus see mulle lihtsalt hea vabandusena kasutada juhul, kui keegi küsib :D Aga nüüd sain aru, et seal on ikka iva ka sees.

Pildil üks vähestest peenardest, millega sel aastal hakkama saime. Me nimelt oleme otsustanud kõrgpeenarde rida minna. Üritan end moodsa aiapidamisega kurssi viia, ehk siis “ei kaeva”, “ei mürgita”, “permakultuur” ja muud märksõnad segiläbi. Algaja jaoks paras hiina keel :) Võtsin endale talve eesmärgiks “kõik” selgeks teha ja kevadeks aiaplaan valmis! (Ja kui keegi oskab head lugemismaterjali soovitada, siis olen suur kõrv!)

IMG_20150526_121112

Lumi ja teede läbitavus

See on töö otsimise järel ilmselt nr 2 mure, mida vaagitakse maale kolimise plaane tehes. Siinne kliima on pehmem kui mandril ja eelmisel talvel oli meil lumi maas täpselt nädal aega ja selle aja jooksul meil kodust välja saamisega probleeme polnud. Lund oli  küll palju, kuid sahk käis kaks korda ja saime hakkama. Sel aastal on lund nüüd jagunud ja korra olen ka pidanud autole koduteed kaevama. Vast 20 m oli seda maad, kus ma meeter kaevasin ja siis meeter sõitsin ja siis jälle kaevasin… Aga autot teele ka ei tahtnud jätta, muidu poleks sahk hiljem läbi saanud. Tol korral oli tegemist ka veidi ekstreemse olukorraga, sest oli päev läbi kestnud tuisk ja sahk lükkas minu ees alles suuremat külavaheteed lahti, taluteedele ta ei olnud tõesti jõudnud selleks hetkeks.

DSC_0269

Pean ka meie sahajuhti kiitma, sest kui loen, kuidas osadel lükatakse ainult tee lahti, siis meil ta on ilma palumata parkimisplatsi jagu ka maad puhastanud. Teise tarkuse saha tööd vaadates panin ka kõrva taha – ära planeeri mingid aiandust tee äärde, see ei paista talvel välja ja sahk laseb sest üle :D

Kuna me varem elasime Kalamaja suhteliselt kitsal tänaval, siis võin öelda, et seal linnas oli lumega sama palju probleeme kui siin kolkas :) Ainult selle vahega, et siis sai tööle või poodi jalutada, nüüd väga ei toimiks see.

Pildil tuisujärgne avastus puudekuuris.

DSC_0285

Putukad

Mind häirivad sääsed, parmud ja muud tüütud putukad väga. Maja otsimisel ma püüdsin eemale hoida niiskematest kohtadest. Kuigi me olime mõne niiskemas kohas asuva maja ostule mõnel korral päris lähedal, kujunes õnneks olukord nii, et me siiski ei ostnud ja takkajärgi on mul hea meel. Meie praegune elamine on põldude keskel. Sellel on oma miinus – siin on väga, väga tuuline. Aga seetõttu ka sääski vähem. Muidugi möödunud suvi oli ka sääsevaene, kuid ma tahaks loota, et neid on ka tulevastel suvedel meie juures vähe.

Hiired pole putukad, aga mainiks ikka ära, et neid on siin palju. Ma ei karda hiiri ja eks me ikka nende sissetungiga võitleme, aga emotsionaalselt mind hiirega kokkusattumine ei mõjuta. Ma ei tea, kuidas uute majadega lood, aga tundub, et vanema maja ostmisel tuleb nende “koduloomadega” arvestada. Seega nõrgema närvikavaga inimestel tuleb selle osaga maaelust arvestada…

Kokkuvõtteks :)

…ütleks ma, et paljud minu loetletud probleemid ei ole probleemid neile, kes on siin pikemat aega elanud, sest need on uue elukohaga harjumise probleemid. Ja need võivad esineda ka maalt linna kolides või ühest maakohast teise. Mõned inimesed kohanevad uute situatsioonidega kiirelt ja teistel võtab uuega harjumine aega. Ma soovitangi neil, kes kaaluvad maale elama kolimist, eelkõige analüüsida enda ja teiste pereliikmete iseloome, kui kerge on neil uue kohaga harjuda ja seal tutvusi sobitada.

Eveli

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.

Advertisements

12 thoughts on “Meie esimene aasta maal – ootused vs tegelikkus vol 2

  1. pr6uatamm

    Aga kuidas lapsed harjusid? Nemad on vaimustuses ja meeldib? Sõprade ja sääskede kohapealt nõustun, kuigi ma millegi pärast ei viitsigi enam nii palju inimestega suhelda oleks mõnikord seda siiski tore teha :-D

    Vasta
    1. mutukamoos Post author

      Õigus. Lastest unustasin kirjutada. Pisipiiga oli kolides aastane, tema ei jaganud ööd ega mütsi siis veel. Tirts (siis 3a) aga elab üleüldiselt muutusi raskemalt üle ja tema on nüüd vast alles vaikselt harjuma hakanud. Eks tal on järjest rasked aastad olnud, sest ka õe sünd oli tema jaoks suur muutus, millega tal oli raske harjuda. Lisaks see, et kogu remondiaja olin mina väga stressis, sest mees oli enamasti pikalt kodust ära maja ehitamas ja üksi kahe pisikesega oli raske. See kõik peegeldus tema (Tirtsu) käitumises. Kahesõnaga – käitumise nõiaring.
      Suhtlemise koha pealt ma ise ka tunnen, et tegelikult sedasi eraldatuses on tore ja mõnikord olen postiljoni peale veidi pahane, et ta mu üksioleku idülli lõhub (need harvad korrad kui ta pakki toob). Aga aegajalt tahaks ikka suurte inimestega ka rääkida. Siis on kaks varianti – kui tahan lihtsalt vaheldust, on uued tuttavad toredad, aga mõnikord tahaks rääkida mõne vana sõbraga, kes sind poole sõna pealt mõistab. Ja vat selle viimase variandiga on mul siinkandis raskusi ja saan ainult helistada või pika maa maha sõita.

      Vasta
  2. Katri

    Ehee, päris palju äratundmisrõõmu. :) Minul läheb nüüd kolmas talv maal (noh, ka 30 km Tallinnast on maa ju, eriti kui tegemist on klassikalise hajakülaga mitte uusarendusega). Lumelükkamisest – mina olen 137m sissesõiduteed lahti rookinud ja tookord olin ikka väga kuri. :D Sääskedest ei oska midagi öelda, sest kuigi mul on krundil tiik ja läheduses metsades järved ja soogi, ei ole ma märganud üleliia palju sääski. Mis puutub aga remonti ja aiakujundust, siis tõesti – esimene aasta on mõistlik võtta jälgimiseks ja harjumiseks, ning asjad edenevad oluliselt aeglasemalt, kui algselt planeeritud. Soovitatakse isegi esimesel aastal püsipeenra kohale teha ajutine peenar ja ka see soovitus on päris hea. Mina näiteks avastasin sel suvel, et ühes kohas, kuhu plaanisin püsikupeenart, elab mingi elukas maa sees, kes kõik mu liiliate sibulad ära lohistas. :( Mujal sellist probleem ei ole.

    Muide, möödunud suvel võtsin esimest korda käsile sellise töö nagu murukasvatamine – arvasin, et kui keeruline see ikka on, ajan aga mulla laiali, muruseeme peale, vahel kastan ja muru kasvab mis mühiseb! Paraku selgus, et murukasvatamine on üks keerusemaid töid, millega ma siin maal kokku puutunud olen – esiteks ta ei idane, siis kasvab nirult, siis on ta nii õrn ja nagu aamen kirikus, et keset vihmaperioodi on sul vaja suur transportauto just selle koha peale lasta mingeid mitmesajakiloseid asju mahalaadima lasta – võid ise arvata, mis sellest “murust” alles jäi ja kas tuli uuesti otsast alustada…

    Tarbeaia pidamine pole seni mul rahuldavalt õnnestunud, aga kolmandal suvel peab ju tulemust juba tulema…. :D

    Siin elatud kahe aasta jooksul olen teinud näiteks torutöid – jap, kui mingite juppide praak ilmneb siis, kui meest kodus pole, aga ise järgmisel hommikul kindlasti tahta duši alla minna, siis tuleb torutangid esimest korda elus pihku võtta ja keerama hakata!; torude sulatamist – see oli iseenda rumalus, aga jälle, kui ikka vajadus on pesumasin tööle saada, siis tuleb ka see toru jääst lahti saada; rehvivahetus – sest ootamatult läks libedaks ja ohutum oli ise ära vahetada, kui uisutama hakata; jne. Ma küll lapsepõlve veetsin maal, aga siis ei puutunud nende asjadega kokku. Üleüldse on meil täiesti kindel muster, et niipea kui härra lennuki rattad Eestimaa pealt õhku tõusevad, hakkab mingi jamps siin toimuma. Sealjuures ka talvine soojalaine tuleb siis, kui härra koju tuleb (jap, ka seekord :D).. Aga samas olen ma ise palju rahulikumaks ootamatuste suhtes muutunud – on asju, mida saab teha ennetamiseks ja on asju, millega tuleb lihtsalt leppida. :)

    PS: Hiirtest ma ei räägigi! Ma jälestan neid, nii elusalt kui surnult ning kuigi minu maja on vaid kümmekond aastat vana, tuleb paar tükki igal sügisel majja. Mürk neid ei paista võtvat, kuid nüüd on mul lõpuks kass, kes hiiri püüab. Probleem on, et püüab, aga ei tapa…..

    Vabandust, et nii pikk kommentaar tuli, lihtsalt äratundmisrõõmu oli palju. :) Jõudu sulle!

    Vasta
    1. mutukamoos Post author

      Mõnus pikk kommentaar :) Ja nüüd taban eriti hästi kui omas mullis ma olen elanud, sest ei teadnud, et sa maale kolinud! Väga tore igatahes!
      Ma ei ole muruga veel oma pead vaevanud. Mees veidi hoovi külvas, kohtadesse, kuhu septiku jaoks torud pandi. Ma loodan, et muru jääb tema spetsialiteediks ka edaspidi :) Kuna meil lähiaasta(te)l on suuremad kaevetööd seoses vundamendi soojustusega plaanis, siis hoovis ja maja lähedal ma üldse mingit iluaiandust ei planeeri kuni need tööd möödas on.

      Su torutöödest lugedes mulle meenus, et mingeid müstlisi vigu olen ma ka taga otsinud, mees telefoni otsas, aga hetkel ei meenu, mis valdkonnas. Kardan, et äkki lihtsalt nett kadus :D Kuigi mingi asja puhul ma olen äia ka kohale komandeerinud, aga jälle ei meenu, mis katki oli. Aa, vist oligi eelmisel talvel korra vesi kadunud ja siis selgus, et tuppa veetud üks toru oli kuskilt veidi liiga paljas. Eks muidu saaks ise ka kuidagiviisi hakkama, aga kui aastane majas, siis on sellised asjad üksi veidi keerulisemad korda ajada.

      Ja teil ainult paar hiirt talve jooksul :D Meil oli eelmisel talvel kolm hiirt päeva jooksul lõksus. Iga päev. Kasutasime eluslõkse, ehk siis mees pidi mitu korda päevas neid põllule viima (soovitavalt üle 500m kaugusele). Neid jäi vähemaks kui kass majja tuli – ei teagi, kas õnnestus pesakond välja toimetada või tõesti peletas kassi lõhn eemale. Aga kevadel oli ka mingi periood, kus ikka kolm hiirt päevas ukse ette toodi. Ja alles hiljuti oli see hetk, kui üritasin magamistoas magama sättida ja kass tuli kinnipüütud hiirega sinna mängima….

      Ja sellega ma olen väga nõus, et mõne asjaga tuleb lihtsalt leppida. Ja ennetamise probleemid ongi rohkem uustulnukate rida, et ajaga jõuad juba vajalikud meetodid välja töötada, et mitte jänni jääda :)

      Vasta
    2. Kristiina

      Ehee, ma nii itsitasin sellepeale, et igasugused asjad juhtuvad siis, kui mees on ära. Minu mees käib ka komandeeringus, üle nädala kindlasti, paar-kolm päeva. Ja raudkindel, et siis midagi juhtub. ja on olnud olukordi, kus olen talle keset ta koosolekut pidanud helistama, kus ta siis mind juhendab, mida katlamajas keerama või vaatama pean…meil on nelja km kaugusel ka üks tore ja lahke töömees, kes alati võimalusel appi tuleb. Küll on ta mu autot aidanud välja tõmmata, kui lumme ükskord kinni jäin jne. Aga eesti naised on tublid ja saavad hakkama, kellegi abiga või ilma :))

      Vasta
  3. Kristiina

    Jälle mõnus äratundmine! Paljudes asjades nii minumoodi mõtlemine. No võtame kasvõi väljas käimine. Me ei ole ka veel endale siia lastehoidjat leidnud ja kui päris tõele au andes, siis ma kuidagi ei taha siia meie enda ja laste jaoks võõrast või kasvõi niisama tuttavat, kes peaks jääma lastega. Meil on paaril korral aidanud “hädast” välja teismeline poeg, kes koos sõbraga on olnud lastega isegi ühe öö üksi kodus. Said ilusasti hakkama aga saan aru, milline vastutus ja ka päris raske ülesanne see ühe teismelise poisi jaoks on seega me seda rohkem niipea kasutada ei plaani…No poes käimine ei lähe väga arvesse, siis nad on vast pool tundi omapead olnud.
    Ja no peamine põhjus on ka just see, et lapsed on meie arvates veel liiga väikesed, et nende juurest üldse kuhugi minema peaks. Muidugi me igatseme aega omavahel olla aga kui seda harva saab, on see kuidagi veel erilisem ja jälle pikaks ajaks rahu majas :D Sellistel kordadel on aidanud vanavanemad, tulnud meile lapsi hoidma :)
    Sõpradega suhtlemine on ka soiku jäänud aga ka see on selline asi, mida ma väga ei põe sest ma tean, et ega mul tegelikult polegi väga aega. Need, kellele ma olen oluline, tulevad ise külla või kutsuvad linna kohvikusse ja vahel see ka õnnestub ja siis ongi tore. Ja kui selliseid inimesi on kasvõi üks, on juba väga hästi sest tõesti – ei jõuagi rohkem.
    Oh ja see, et laps on muutustele tundlik – I hear you, sister :D Tundub, et E-le niipalju ei mõju muutused, kui H-le aga jah, ma tean, mida sa tunned :)
    Ka aia osas on meil samad mõtted – kuigi ma kõrgpeenraid ikka teha ei jõudnud. Tahtsin küll ja sel aastal ka olen plaani võtnud. Näis, kuidas õnnestub. Roose ma kasvatama ei hakka ja ilupeenraid ilmselt tuleb üks, kus saab olema palju kõrrelisi ja lihtsaid taluaia lilli. Mulle väga meeldib selline poolmetsik (ma ei mõtle niitmata ja lohakas, kuigi seal on ilmselt päris õhuke piir) aed. Meil on see hea asi, et maja tagune juba ongi nö valmis, seal on igivanad õunapuud, millest võib-olla paar võtame maha aga mulle nii meeldivad need isekülvanud aialilled kevadel, suveks ja sügiseks olen mõned sibulad maha pannud aga maja ette planeerime pigem palju põõsaid ja mõned puud ja nende vahel ongi vaid muru, kus lapsed ja koer saaks muretult ringi joosta.
    Ka meil on tuuline ja usun, et ka seetõttu pole sääski ega parme väga kohanud. Kuigi meil on ju krundil suur tiik. vahel on see tuul ka nuhtlus, kui on veel selline jahedam suvi aga siis ikka mõne tuulevaikse majakülje leiame, mille varjus mängida ja peesitada :) Ka mänguplatsid on meil rajatud erinevatesse ilmakaartesse, et saaks vastavalt aastaajale (kas suvel kuumaga õunapuude varjus või kevadel külmaga päikese käes) ikka mõnusalt õues mängida. Lumega meil pisem väga leppida ei taha, põhiliselt istuks kelgul ja keegi peab tõmbama aga tahaks, et ta ikka end liigutaks ka. Tema aga on pigem selline suvelemb :)
    Ma nii ootan teid endale külla, nii palju asju oleks, millest lobiseda! :) Aga igatahes on nii tore teie tegemistest ja kogemustest lugeda, ma soovin, et järgnevad aastad maal oleks järjest rahulikumad ja mõnusamad ja saate oma armsa perega seda kõike rahulikus kulgemises nautida :)

    Vasta
    1. mutukamoos Post author

      :)) Mul on sama loogika mänguplatsidega, et jälgin, et iga ilmaga oleks kuskil midagi teha. Palavaga varjus ja jahedaga päikse käes ja siis tuulevari ja palavaga just tuule käes :D

      Tegelikult jõudis üllatislikult palju sõpru meile suvel külla. Aga eks häda ongi selles, et me nii kaugele läksime ja enam niisama kohvile ei sõideta. Meie külastamine nõuab juba tervet nädalavahetust. Ja me oleme sellega arvestanud – küljealuseid piisavalt varunud :)

      Aiaga on mul veidi suuremad ilupeenarde ambitsioonid kui Sul. Aga eks näis, kas ja kuidas edeneavd. Sest ma tahaks, et need kõik kuidagi ise kasvaks ja oleks, mitte et ma siis edaspidi iga vaba hetke veedaks rohides :) Kellegagi just arutasime seda fenomeni, et vanemad on endale ehitanud aeda mitu puhkenurka ja lõpuks pole aega kasutada neist ühtki, sest aed nõuab nii suurt hoodlust. Ma olen võtnud eesmärgiks ikka rohkem puhkenurki kasutada :D Kuigi see suvi ei olnud hea näide – kõigepealt olin hädas, et meil ei ole ühtegi aiatooli ja kui mees siis ühed valmis tegi, siis ma ei leidnud seal istumiseks aega :)

      Tervitused H-le ja E-le ja küllap ikka kohtume millalgi!

      Vasta
      1. Kristiina

        Oojaa, need istumise nurgad, ma tekitasin mõned juba eelmisel aastal aga ega tõesti istuda ei jõudnud.
        Ilupeenarde osas ma tegelikult mõtlesin ka selliseid, mida väga hooldama ei pea ja kui aus olla, siis on neid juba praegu rohkem, kui üks, olin juba unustanud, et maja ümber ämm ikka üht teist istutas ja need sinna ka ilmselt jäävad – eriti meeldivad lavendlid, panin sinna peenrasse veel mõned maitsetaimed, siis l on ukse kõrvalt kohe hea võtta :-) ja siis olin unustanud ühe teise, juba siin enne olnud ilukünka, mida olen püüdnud päästa enelase käest, kuid mis on olnud üsna tulutu…kevad saab töine olema, nagu alati :-D
        Annan tervitused edasi! :-)

        Vasta
  4. Maris

    pean kordama eelnevate kommenteerijate sõnu, sest ka minul oli mitme koha pealt mõnus ära tundmine.

    Meie oleme maal elanud nüüdseks varsti 1,5 aastat. Sahamehe üle väga kurta ei saa, ise lahti teed veel selle aja jooksul kaevama ei ole pidanud (meil sissesõidu tee lausa 0,5km!), aga märjal ajal mudas olen küll kinni istunud :D

    Ehitamine läheb tõesti ka meil aeglasemalt, kui planeeritud. Põhjused jäävad ka põhiliselt samade kolme põhjuse taha.

    Keset põldu elame ka meie. Tuul on jah üks paha asi siin elamisel, aga õnneks on ikka ka tuulevaikseid päevi. Lihtsalt tormi puhul on tunne, et lähme koos majaga lendu.

    Närilised ja putukad. Olen oma blogis ka nendest mitmel korral kirjutanud (loe: nende üle vingunud). Meil ka vana maja ja pean ütlema, et hiired saime koos maja ostuga kaasa ja ei taha need kuhugi minna, kuigi üritame neist lahti saada sajal eri moel. Putukad on õnneks hooajalised (kuigi kärbsed, kurjamid, on toas ka praegu igapäevane nähtus).

    Lõpetuseks nii palju, et tegelikult, kui kõik plussid-miinused üles lugeda, siis maal on ikka ülimalt hea elada. olgugi, et aiamaal on palju rohimist, ka tuisuga tuleb õue küttepuid minna tooma või vahel tahab tuul minema lennutada :)

    Vasta
    1. mutukamoos Post author

      Oi, meil on siis ka torm kui teistel kerge tuuleiil :) Ma vaatasin pere jopedki selle pilguga üle, et edaspidi ostsime ainult tuulekindlaid :) Hüvasti villased tuult läbi laskvad mantlikesed! (ja pisikesed tüdrukud on ometi nii armsad neis…)

      Ma õnneks mudas kinni pole olnud. Ei teagi, kas meil tee nii palju hea kõva või pole nii märga aega olnud. Meil sissesõidu tee ka muidu ikka mitusada meetrit, kaevama pidin tookord läbi tuisuvaalu. Ei kujuta ette, mis oleksin teinud kui terve tee oleks selline olnud :D

      Hiired tunduvad meil ka püsielanikud olevat, kuigi mees ikka üritab auke üles leida, kust nad majja saavad. Võibolla olukord paraneb peale vundamenditöid. Igatahes möödunud aasta märtsis hõiskasime liiga vara kui tundus, et kass hirmutas hiired ära – sügisel algas uus sissetund ja karta on, et nii hakkab olema iga sügis.

      Ja Su viimasele lausele kirjutan kahe käega alla! Mõnusat eluolu teile sinna!

      Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s