Salapilt!

Oi kus mulle lapsepõlves meeldis lugeda igasugu õpetusi salakirja tegemiseks. See oli kas Tootsi või indiaani juttudes vist, kus piimaga kirjutati ja siis kiri ilmus kuumaga nähtavale? Tänapäeval siis triikides. Igatahes kui ma sattusin lugema seda postitust blogis “Hands on as we grow”, siis tekkis kohe tahtmine järgi proovida. Eriti kuna Tirts hetkel veidi tõbine ja otsime tubaseid tegevusi.

Õpetus:
– tee valge õlipastelli või rasvakriidiga valgele paberile kujundid
– anna paber lapsele värvimiseks ja värvi alt ilmuvad kujundid välja

Lihtne ju! Mina kasutasin õlipastelli ja vesivärve. Algses postituses oli kasutusel toiduvärv, aga mul lihtsalt ei ole seda. Esmalt ma üritasin vesivärviga vett toonida, aga see jääb liiga lahja, Tuleb ikka otse värvikarbist pintsliga panna.

Kasutusalad:
– tähtede õppimine
– kujundite õppimine
– niisama huvitav maalimine

Kuna me veel tähti ei õpi, siis joonistasin mõmmi ja muud tuntud objektid. Mõmmini meie väike kunstnik ei jõudnud, enne sai kannatus otsa. Ja eks selline asi rohkem vanemate laste jaoks huvitavam, kellel niisama värvidega mässamine juba vana teema. Tirts hakkas lõpuks ikka oma käsi maalima. Aga salapilt on äge ikka!

Kui järgi mõelda, siis see ilmselt väga vana tehnika ja isegi midagi sellist lapsepõlves teinud. Selle vahega, et ise joonistasid pildi ja siis ise värvisid. Et seda põnevust ei olnud, et oi mis siit välja tuleb!

Looduslik mänguväljak

Montessori pedagoogikal on omad soovitused ka laste mänguväljakute suhtes – need peaksid olema võimalikult looduslikud, et pakkuda avastamist kõikidele meeltele. Oma aed on selleks muidugi ideaalne – seal on taimi ja putukaid, mulda ja multši, vihmausse ja liblikaid. Kuidas aga sellele vürtsi lisada? Üks väike mõte, mida meie kasutusele võtsime: anda lastele mängimiseks lahtiseid detaile (kaikad, lauad, puukettad). Las nad siis ise mõtlevad, mis nendega peale hakata. Niisiis – papa saagis üha palgi erineva paksusega ketasteks. Enamus olid paari sõrme jämedused, kuid mõned ka pakud – just sellise lapsele paraja istumiskõrgusega. Lisaks kuurist mõned lauajupid ja ongi mänguplats olemas.

Mõned mänguideed:

– Ehitada teerada ja siis harjutada selle peal kõndimist (arendab tasakaalu). See kõndimine ei tundu täiskasvanule üldse keeruline, kuid  meie alla-kahene ei julgenud kahele kettale järjest astuda. Nimelt on nad muru peal küllaltki ebatasased ja tema väike raskus ei surunud ketast nii muru sisse ka. Tulemuseks oli väga kõikuv jalgealune.
– Meie Tirtsu veidi vanemad sugulased said harjutada teeraja peal astudes loendamist. Kettaid oli täpselt kümme, kuid kas nemad said ka kümme?
– Kettaid saab üksteise peale torni laduda. Harjutab tunnetust, milline on raskem ja milline kergem. Õpetab näppe mitte vahele jätma.
– Tirts üritas ka pakke tõsta, kuid õnnestus ainult ümber ajamine ja veeretamine. See jälle omamoodi kogemus.
– Kettad on kasutusel kas taldrikutena või pliidiplaatidena kodumängus.

Loe ka sellest, kuidas saab puukettaid kasutada numbrite õppimiseks.

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.